Peale rahulikku nädalat liikusime edasi Nha Trangi, mis nagu selgus, on väga populaarne sihtkoht meie idanaabrite jaoks. Vene keele oskusest paistis kohati rohkemgi kasu olevat kui inglise keelest ja enamik sildidki olid kirillitsas. Suhtlemiseks oli parim kolme keele sümbioos (inglise, vene ja vietnami), millest viimasega me kaasa rääkida ei osanud. Loomulikult oli palju abi ka kehakeelest. Kui millelegi saab osutada või numbreid näpuga näidata saab vist igal pool hakkama.
Kohale jõudes veidike sadas. Hiljem tuli välja, et november ja detsember pidigi seal piirkonnas üsna vihmased olema. Jõudes oma ettebroneeritud hotelli, tuli välja, et neil vaba tuba ei olegi. Umbkeelne onu asus õnneks olukorda kiiresti lahendama ja suunas meid üle tee asuvasse hotelli, kus tehti meile selgeks, et veedame ühe öö seal ja järgnevad ööd saame siiski algses majutusasutuses veeta. Lõppes asi sellega, et jäime siiski samasse hotelli edasi, kus esimesegi öö veetsime, kuna meile pakuti seal ilusat rõduga tuba pea sama hinna eest.
Nha Trang on kuurort, kus iseenesest väga palju peale rannas pikutamise teha ei ole. Ühel päeval võtsime siiski ette ka kultuurikümbluse, et kohalikud vaatamisväärsused üle vaadata. Külastasime kohalikku templit, mis oli nagu tempel ikka ja fotograaf Long Thanh galeriid, kes pildistab mustvalgele filmile ja ilmutab neid oma pimikus, mis on tal galerii juurde sisse seatud. Ta kujutab oma piltidel Vietnamlaste eluolu ja on maailmas kümneid ja kümneid tunnustusi pälvinud.
Sõitsime ka veidi linnast välja. Nha Trangist lõunapool pidi olema väga kena rand, mis veel hiljuti oli sõjaväe ala. Teadsime, et sinna alles hakatakse hotelle ja restorane rajama, kuid see, mida me nägime, oli paras kummituslinn. Näiteks oli sinna rajatud neljarealine tee otse mere äärde, kus me ei näinud mitte ühtegi teist liiklejat peale enda. Kogu piirkond oli nagu välja surnud. Huvitav oli olla sellises paigas, 10 aasta pärast on see arvatavasti hoopis teistsugune, kuna potentsiaali on seal küllaga.
Püsisime ka Nha Trangis sportlikkuse lainel ja käisime regulaarselt jooksmas ja ujumas. Viimane oli siin muidugi veidi ekstreemsem, kuna sageli olid tormise mere tõttu punased lipud väljas ja ujumine sootuks keelatud. Korra saime ka kogeda, mis tunne on, kui puudub igasugune kontroll selle üle kuidas ja kuhu sind vesi viskab.
Kuna ka Nha Trangis olime pikalt kohal leidsime juhuslikult ühe vahva kohalikke söögikoha, kus lõunatamine muutus meile peagi rutiiniks. Ülisoodne ja maitsev toit ja iga päev samad töötajad, kes seal töötas tõmbas meie tähelepanu jälle sellele, et kohalik tööjõud ei maksa siin ikka väga midagi. Olenemata sellest, mis päev oli, olid toidukoha uksed alati lahti (välja arvatud ühel korral). 5-päevane töönädal on sellega võrreldes puhas luksus. Tegelikult oli meil seal ka oma võileivatädi, kelle juurest me peale hommikust jooksmist ja ujumist baguette (prantsuse pärane võileib) ja kohvi ostsime. Ta oli sõbralik ja vahva ning peale kolmandat või neljandat korda ta juba alati teadis, mida me tahame.
Tundsime rõõmu ja nautisime väikeseid rutiine, mis meil tekkinud olid. Pikemalt reisides muutub väsitavaks see, et iga väike otsus on alati valik. Ja kui ei ole mingit konkreetset eelistust (kummalgi), siis on vahel täitsa nukker, kui kaua võib lihtsa otsuse tegemine aega võtta (nt: Kuhu poole me täna jookseme? Või mida me õhtul süüa tahame?).
Kui olime ligi kolm nädalat Vietnamis olnud ja ikka veel alles keskosas, siis otsustasime viisat kuu jagu pikendada, et jõuaksime ka kõik ülejäänud soovitud sihtkohad mõnusas tempos läbi käija. Viisapikendamise ajaks otsustasime Da Lati põrutada, ilma passideta loomulikult, eks näis mis saab.
Ah jaa, Sander käis ka Nha Trangis juuksuris. Eks kaege ise järgi 🙂
Külastasime 28.11-8.12.15 ja 12-21.12.15.
Aasia seiklus 