Peale Saigoni ja selle tihedalt liiklust ning kiiret elutempot otsustasime aja maha võtta ja puhata. Broneerisime nädalaks ööbimise väikeses Mui Ne rannakülas. Kuna kohalikud atraktsioonid jätsid pigem külmaks ja ega seal muud erilist peale mõningate liivaluidete ja allikate ei olnudki, siis võtsime aega, et oma mõtete ja ideedega tegeleda.
Et keha ja vaim ikka tasakaalus oleks, leidsime, et peaksime ka veidi trenni tegema, et kojulennul lisakilode eest juurde maksma ei peaks. Üpris tublilt ja tragilt käisimegi igal hommikul jooksmas ja seejärel ujumas. Arvestades, et kodus läksid ilmad järjest külmemaks ja sügiseselt vihmaseks oli meie hommikune treening lihtsalt idüllilises atmosfääris. Tõustes hommikul vara praktiliselt päikesega koos (6-7 paiku) kooserdasime mööda kitsukest tänavat ranna poole. Rannas toimetasid kalamehed, kes “pesukausssidega” merel, kes lihtsalt kaldalt võrke välja sikutades.
Kiirelt leidsime ka kohalikult turult ühe vahva tädikese, kellelt me soodsalt puuvilju ostsime, milledest oma külmkapi pungil täis ladusime. Nii ei pidanud hommikusöögi pärast mitmel päeval muretsema.
Nädalake möödus kiiretsi ja oli jälle aeg edasi liikuda ja seda loomulikult Vietnamile omaste nn “magamisbussidega”. Tegemist on põhimõtteliselt narilaadsete istmetega, kus saab peaaegu pikali olevas asendis sõitu nautida. Viimast on mõeldud küll 100% irooniaga, sest sõidustiil on niivõrd äkiline ja õudne, et meeldivaks seda tegevust nimetada küll ei saa. Mõningatel andmetel, mis pärinevad internetiavarustest, sureb siin liikluses igal aastal 12 000 inimest. Siin elab küll palju inimesi, kuid 90 miljoni kohta on seda siiski häbiväärselt palju.
Lõpetuseks väike video meie hommikusest teest mereranda, mis annab üsna hästi ülevaate Vietnami rannaküla elust.
Külastasime 21-28.11.2015.
Aasia seiklus 